Suvine Võru folkloorifestival kogub meenutused ja emotsioonid maikuus kokku

15.-20. juulini tuleb taas Võrru ja Võrumaale ligi 400 tantsijat-pillimeest eri paikadest üle maailma, et pidada maha üks suur pidu, millest saab kokku osa üle 10 000 inimese. Nii on see olnud juba 19 korral.

Sarnaseid tantsufestivale on ju Eestimaa eri paigus püütud teha teisigi. Need on mõned aastad toimunud ja siis unustuse hõlma vajunud. Võru folkloorifestival aga mitte. Veel enam, ta on osa Võrumaa kultuuri eripärast.

Võru folkloorifestival on nii loomulik osa linna suvistest sündmustest, et pea kõik linlased on sellest ühel või teisel moel osa saanud. Festival on muutunud juba ammu loomulikuks osaks Võru suvest, et pea kõigil on tekkinud ka festivalist osasaamisest mingi tore lugu, mida teistega jagada. Sel peol on saanud kokku tulevased kaasad, selgeks on saadud võõraste rahvaste tantsud, mõistetavaks nende kombed ja külalistele meie omad. Ta ei ole ju pelgalt viis päeva kontserte ja ühismängimisi –tantsimisi. Need on päevad täis juhtumusi ja emotsioone. Jagagem siis neid teistega, et lahti seletada see fenomen ja kogugem need lood kokku.

Mullu jagasid oma lugusid siinsest festivalist paljude lemmikkülalised, jutuvestjad Marie ja Molene Chiff’mine rääkisid festivali järel sellest, et nemad õppisid palju uut eestlaste kohta: „Eestlased on tasane rahvas. Vaiksed on isegi need, kes on väga andekad. Te elate värvilisel ja heledal maal, kus öösiti paistab vähe tähti.“ Kui hele või värviline see maa on, katsetasid ema ja tütar ka pärast festivali. Neile hakkas meie juures nii meeldima, et Võrust kihutasid nad jalgratastel tuuritama läbi terve Eesti ja jõudsid oma koju Bretooniasse alles sügisel.

Oma lugusid festivalilt ja Eestimaast jagasid ka portugallased: „Me ei uskunud varem, et eestlased kasutavad nii palju värskeid aiasaadusi, mis tulevad otse aiast ja põllult. Arvasime seni, et see on ikka meie pärusmaa. Nagu arvasime, et kõige ilusamad naised on Portugalist,“ on lisanud rühma Grupo Folcloricode Viana do Castelo mehed, kes festivalil käinud. „Aga te juures nautisime küll ilusat loodust ja vaatasime järele kenadele eestlannadele.“

Mullu käisid aga festivali külastanud kuumad puertoricolased külas setudel ja imestasid, kui rasked on nende hõbeehted ja et neid ikka jagub põlvest põlve edasi pärandada. Ka nemad on kiitnud eestlaste tasasust ja peokorraldajate külalislahkust: „Me saame edasi rääkida neid lugusid, kui avali südamega meid on Võrus ja Võrumaal vastu võetud. Siin on palju ruumi, ilus loodus ja igaühele oma WIFI,“ on nad märkinud.

Üks lugu veel, mis ootab kohe edasi rääkimist, pärineb kordi me festivalil käinud ja Tallinna Võru Seltsi folkloorirühma Liisod liige Külli Müürsepp. See päris kriminaalne lugu on pärit 2012. aastast, olgu siin vaid üks väike katkend toodud:

„Mi rahvarõiva olli ilosahe virna laotu sõidumassina pagasnikuhe, mille tagaluuk tervenisti üles käü. Sai massin Kandlõ parklahe pantu ja midägi rõivavirnast otsma naatu. Sõs tull määnegi telefonikõne, mitu muud asja ja luuk jäi vallalõ. Ku Kandlõn hinnäst kirja ollimi saanu ja pernaane Pütäljärve veerest jo kõlist, et piiraka jahusõ är, sõs oll sada sisse ja kipõ minek..Peräle jõudõn sai selges, et lämmä piiraka omma külh hüä, a rahvarõiva omma paremba: rõivavirna kõõ päälmidse, Külli uma, olli kaunu. Külli om ummi Missokandi rahvarõivit väega hoitnu, selle et pääle ilo om sääl ka timä laulusõsaride Kaja ja Eha näputüü seen. Ja no` tundsõ tä eriti selgehe, ku väega kalli na rõiva tälle tegeligult omma ja ku pallo tähendäse.Kõõ 10 liisokõsõ pää´ naksiva vaaritama, kui ja miä no edesi saa.“

Nüüd hakati rahvarõivaid üle Eesti otsima, sest eks Võrru tulles tehti mitugi peatust. Ka politseisse teatati. Ei miskit. Selleks õhtuks saadi kurvastavale esinejale rahvarõivad laenuks ja jätkati otsinguid: „ Otsmises sai` kõik ravva tullõ pantus, eski selgeltnägijalt küstüs-a ei midägi.Järgmidsel pääväl tull Küllil äkki päähä söögiplatsi kioskist(mis om parkla kõrval) küssü, et ega üte rahvarõiva olõ-õi hamburgerit süüma tulnu..ja mõtõlda vaid -olliki!“ Lõpp hea, kõik hea.

Milline on Sinu festivali lugu? Ootame meenutusi, soove, joonistusi ja lugusid kuni 15. maini aadressile info@vorufolkloor.ee. Kirjutajate loal kasutame lugusid ka festivaliprogrammis.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *