Jutuvestmised 2019

Muinasjutuõhtu täiskasvanutele

18. juulil kell 20.30 Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumis (Kreutzwaldi 31). Muinasjutuõhtu täiskasvanutele ja noortele, alates 18. eluaastast. Vanainimeste asjust, mida noored teadma peaksid, jutustab Terje Lillmaa.„Räägin lugusid, mida lapsed ei tea, noored ei usu ja vanad ei unusta…” tutvustab Terje oma programmi. Mõttepause toetab kandlemängija Kaja Murde.


Jutuvestja Terje Lillmaa

Jutupiknik

19. juulil kell 11 Võru linna keskväljakul. Võru linnasüdame lugusid läbi 234 aasta pajatab Helle Laanpere.


Jutuvestja Helle Laanpere

Püsti ja istuli jutupajatused ehk stand up – sit down talk

19. juulil kell 16.30 ja 20 pubis Tamula Vanake (Liiva 23 ). “Viimäst kõrda 25! – sata vai persülde” ehk “Viimast korda 25! – kuku või perseli” imestavad Siiri Toomik ja Silvi Jansons, pajatades lugusid, mida festivalist ise mäletavad või toimkonna liikmetelt kuulnud on.


Jutuvestjad Silvi Jansons ja Siiri Toomik

Jutujalutuskäigud

20. juulil kell 11 algab jutujalutuskäik Võru Katariina kiriku eest. Võru arhitektuurilist omapära tutvustab Oliver Orro. 21. juulil kell 11 jätkub jutujalutuskäik Oliver Orroga. Kogunemispaiga teatab teejuht.


Jutuvestja Oliver Orro

 

Küsimustele vastab jutuvestja Terje Lillmaa

Milleks täiskasvanud inimesele muinasjutud?

Lood saadavad inimest sünnist surmani. Mõni lugu on keerukam ja vajab teatud elukogemust, et seda mõista,- vajab rohkem süvenemist. Mõni lugu viib ajas tagasi ja äratab ellu kuulaja mälestuse.

Mispärast kõik täiskasvanute jutud ei ole kohased kuulata lastele?

Mõni laps on terasem ja taibukam kui täiskasvanu. Ma ei räägi lugusid, mis oleksid lastele keelatud, aga publik peab olema vagusi ja teisi kuulajaid ei tohi häirida. Peab siis laps kuulama lugusid, mis ei huvita teda, millest hästi arugi ei saa… Aga ma pole muidugi oma elus kohanud last, kes vanainimeste asjade vastu huvi ei tunneks. Eks iga vanem teeb otsuse, kas tema laps võib ja suudab kuulata.

Mis lood need on?

Muinasjutt viib kuulaja rännakule, mille tarkuseiva võib olla viimases lauses. Kindlasti on lugudes äratundmist. Ilma sõbrata on elu vaene. Ilma armastuseta on elu nukker. Ja elus peab õnne olema, et leida seda, keda või mida otsid. Õnn on nagu virvatuli, mis vilksatab korraks. Kui sa teda ära ei tunne või ei märka, siis läinud ta ongi…

Kui peaksid koostama antud jutuõhtu tunnuslause, siis kuidas see kõlaks?

Ole rahul sellega, mis sul on! Kui oled rahul, ongi kõik hästi. Ja teised kadestavad sind…

Missugune on kõige lühem jutt, mida oled oma elus kuulnud?

Elli üts miis. Ta oll sääne ummamuudu… Mis täst saanu om, ei tiiä kiäki…

Sa jutustad lugusid nii seto kui eesti keeles. Millest sõltub sinu keelekasutus? Kas on lugusid, mis seto keeles kõlavad paremini ja vastupidi?

Keele valik sõltub publikust, aga ka meeleolust ja loost. Mõni lugu on seto keeles nii suurepärane, aga kirjakeeles ei kõlagi nii hästi. Mõni lugu on jälle kirjakeeles parem.

Kuidas sa julgustad inimest, kes tunneb kuulajana murdekeele hirmu? Või on juhtunud hoopis nii, et pajatad eesti keeles ja publik nõuab: „Kõnõlõ seto keeleh kah.”?

Lood on emotsionaalsed. Keele tõttu ei tohiks küll mõni lugu arusaamatuks jääda. Murdekeeles on värvi ja vürtsi rohkem, annab loole hoopis teise varjundi, kui seda võimaldaks kirjakeel. Ikka on palutud setokeelset lugu.

Sa oled lugusid vestnud nii siin- kui sealpool Piusa jõge ning koguni Seine’ kaldal Pariisis. Kuidas prantslased sinust aru said? Kui keeruline on tõlgi kaudu ennast arusaadavaks teha?

Pariisis me rääkisime bretooni jutuvestja Mariega. Olime eelnevalt proove teinud ja minu lause järel ütles tema selle lause prantsuse keeles. Ühe jutu lõpus laulis tema ühe seto- ja mina prantsuskeelse salmi. Publik oli sõbralik ja rõõmus. Aplaus oli kõva.

Kuidas sinust sai jutuvestja?

Olen kasvanud vanaema Mahti ja vanaonu Heino Sõrmuse juttude keskel. Mulle meeldis kuulata vanemate inimeste vestlusi. Nendes oli elutarkust. Ja seda tarkust püüan minagi oma juttudega edasi anda.

X
X