Kullakese pajatused

… Üks tuttav väitis, et teda ei huvita folkloor.
+ Kullake, folkloorist pole kellelgi pääsu. Elad sa linnas või maal, oled vallaline või pereinimene, erak metsaonnis – ikkagi jääd inimeste vaatevälja. Ühel heal päeval avastad: sind on laulu sisse pandud. Sinust levivad kuulujutud.
… Kullake ei nõustu. Hakkab vaidlema.
– Kui mina kedagi sõnaga ei puutu, siis…
+ No mida? Alles eile naersid naabrit, kes petukõne ohvriks langes.
– Aga tema on erakordselt rumal hani.
+ Ja Loosipere autoostust pajatasid päris sarkastiliselt.
– No see autoost on päris anekdoot.
+ Puhas folkloor!
– Hoopis midagi muud.
+ Pole see midagi muud. Varsti mõni kellab, et oled üks latatara, kes klatši levitab.
– Soovitad mul siis vait olla, käia silmad-kõrvad kinni, omaette hoida, kodus kurvalt konutada.
+ Sedasi mässid end veel hullemini folkloori sisse. Inimesed ütlevad, et oled üks kentsakas uhke ullike, kellel ei kõlba teiste hulka tulla.
– Mis neil minuga asja?
+ Kõigil on kõigiga asja. Erakutest levitatakse neid kõige magusamaid jutte.
– Seda arvad sina.
+ Jaa! Kõige rohkem äratavad rahva huvi just salapärased omaette hoidjad.
– Las räägivad!
+ Muidugi räägivad… ja naeravad.
– Mind ei koti.
+ Kindel. Kurb ei hakka?
– Mis sa mulle siis soovitad: ringi tõmmata, lõhverdada, kaasa karata?
+ Midagi ei soovita. Tahan öelda, et folkloorist pole pääsu kellelgi.
– Ah, mine metsa oma jutuga. Jäta mind rahule. Karga oma kaerajaani!
+ Just! Kaerajaani! Oli ikka mees, see Kaera Jaan, keda tantsuga igavesti meenutada. Põlvest põlve! Kullake, igaüks rikastab folkloori! VANA MOODU PERRÄ, nagu võrokene ütleb.

XXVII  Võru pärimustantsu festival tuleb taas vana moodu perrä ja kaerajaaniga.